Mitu inimest on küsinud, miks ma enam juukseid ei kammi. Olen vastanud, selleks et jutt viisakalt lõpetada, et pole kammi. Peeglisse vaatamine võtab kogu jõu – palka saan ma ju ikkagi vaatamise eest.
Tegelikult pole see päris aus vastus. Aus vastus on, et... eesti uued kriitikud ei paku jätkuvasti seda, mis aitaks osta korralikku palsamit.
Ei oota Delilah't ega ela kaasa Samsonile, kelle juukseid ta lõikaks. Ei peegelda tänapäeva inimese karvaseid hirme ja paineid. Vähemalt nii, et pilt taskusse ei kaoks või piinlik vaadata ei oleks.
Uuel Tantsul küsis saksa kriitik, miks meil ei ole potisoenguga kriitikuid, kiilakatest rääkimata. Ma ei osanud talle vastata. Või... ei julgenud!
Tõepoolest, kus on eesti kriitikute «Hitler», «Klaabu» või ka lausa «Peata Ratsanik»?
Meie karv elab mugavalt oma väikestes kõrvades ja ninas, vähem või rohkem metsikutes, väldib n-ö suur muudatusi ja alasid. Eelistame tegeleda pigem lõkke ümber tantsimise kui sellisega, ka mudas püherdamisega, nagu on seadnud eesmärgiks iga teine rahvusvaheline kirjaoskamatute kurtide ja pimedate kogukond.
Paraku, pärast tormilist 2000ndate algust, pärast Garnier, Loreal’ ja Tigi vormivaid juukselakke, pole viimane enam kergete killast. Kui, siis ainult Tiiu Laks ja Margit Tõnson on suutnud siin veel paar korda juuksuri noa alla saada.
Ärge saage must valesti aru – see ei tähenda, et meil väga häid mõtteid ei tekiks ja kirjutada ei oskaks, tõsi, harva. Seda enam tasub rõõmustada, et kui ma viimati ennast kammisin tekitasid peaaegu et jäägitult positiivseid elamusi koguni kaks välja langenud karva – üks kergelt hallikas ning teine veidi pruunikam ja krussis, mis meenutas pigem kõhualust asukat.
Miks mul küll kubeme karv peas oli paneb mõtlema?
Usun ja loodan, et 2009 on mul neid rohkem kui 2008.
Tuuma Tiit , Potsimees
http://www.postimees.ee/?id=97402
No comments:
Post a Comment