Kaasaegne tants olümpia alaks!

Esmaspäeval ilmus postimehes üsna kopsakas artikkel eesti kaasaegsest tantsust. Nimelt olid kõige targemad külastanud Uus Tants 9't ning otsustanud koostada põhjaliku ülevaate hetke seisust tantsumaastikul.
Minu esimene reaktsioon oli toimetusse joosta ja teismelise koolimõrvari kombel suurejooneline veresaun korraldada, kuid veidi raha mahunenult otsustasin lihtsalt lipu poolde vardasse lasta.
Neetult kurvaks tegi mind see endiselt üheülbaline lähenemine tantsule kui lavalisele kunstile - tekkis tunne, et mind tahetakse minu enda sünnipäeval maha matta.

Meid tabeldati ja võrreldi omavahel, nagu tegemist oleks CD plaatidega. Kallid kriitikud ja lugejad... kahjuks juba puht statistilistel põhjustel ei elata need tabelid teid kuidagi ära. Neid koreograafe, kes aktiivselt etenduste "tootmisega" tegelevad ( st. neid, kes teevad vähemalt kord aastas ja täispika) saab kahe käe näppudel üles lugeda. Üks Top 10, ja kogu lugu.
Teiseks, kui ühe plaadi tootmise taga on peale muusikute enamasti mitu inimest ( produtsendid, miksijad jne.), siis tantsu lavastuse taga on tihtipeale ikkagi ainult koreograaf. Seega kui teie tabelis on Mart Kangro etendus enne Taavet Janseni oma, siis te põhimõtteliselt ütlete, et Mart on ägedam kui Taavet. See on ju täiesti isiklik rünnak.
Ja üldse: kas me oleme mingid sportlased või? Kes kõrgemale ja kaugemale?!Kui teile nii väga vaja on võrrelge ja tabeldage oma muusikat edasi, seal on vähemalt müüginumbrid taga, meil neid kahjuks ei ole,( ega tule!) aga meie põllult hoidke eemale!
Siis oldi pettunud, et miks ei ole midagi uut. Muidugi kontoritöötajad ootavad iga aasta uut Windowsit ja ongi harjunud pidevalt igasuguseid lisavidinaid installima nii kui vastav ikoonike vilkuma hakkab. Kahjuks ei saa ma ka siin kohal teile vastu tulla.
Meie, teate, ei ole arvutid, meie oleme inimesed.
Endiselt heidetakse ette ka, et nii vähe tantsitakse. Ma ei saa aru, miks meid võrreldakse balletiga? Hallooo?!! Kui nii väga võrrelda tahate millegagi siis teatriga!Palun väga. Ammu oleks aeg. Teatrist kirjutades ei küsi keegi, miks ei tantsita...
Tegemist oleks muidugi üsna vägivaldse võrdlusega - nagu võrdleks fašismi demokraatiaga. (Usun, et iga elava mõistusega ja ambitsioonikas noor nätleja teab kumb on kumb. Vanadega on teine lugu - nemad on õnnelikud, et saavad oma kodulaenu firmapidudel õhtujuhina töötades makstud, excuse my french)
Ma loodan siiralt, et minu siinne sõnavõtt säilitas minu Kanuti Gildi SAALi õiendaja tiitli ning püüan edaspidigi olla selle nime vääriline seda enam, et tantsurahvas avalikus meedias üsnagi tasane on - kehakeelt ju trükki ei lasta...ning ehk on tänase päeva tantsukriitikud edaspidi oma kirjatükkides ettevaatlikumad.

Kus on meie uue tantsu kriitikute «Klaabu» või «Hitler»?

Mitu inimest on küsinud, miks ma enam juukseid ei kammi. Olen vastanud, selleks et jutt viisakalt lõpetada, et pole kammi. Peeglisse vaatamine võtab kogu jõu – palka saan ma ju ikkagi vaatamise eest.

Tegelikult pole see päris aus vastus. Aus vastus on, et... eesti uued kriitikud ei paku jätkuvasti seda, mis aitaks osta korralikku palsamit.

Ei oota Delilah't ega ela kaasa Samsonile, kelle juukseid ta lõikaks. Ei peegelda tänapäeva inimese karvaseid hirme ja paineid. Vähemalt nii, et pilt taskusse ei kaoks või piinlik vaadata ei oleks.

Uuel Tantsul küsis saksa kriitik, miks meil ei ole potisoenguga kriitikuid, kiilakatest rääkimata. Ma ei osanud talle vastata. Või... ei julgenud!

Tõepoolest, kus on eesti kriitikute «Hitler», «Klaabu» või ka lausa «Peata Ratsanik»?

Meie karv elab mugavalt oma väikestes kõrvades ja ninas, vähem või rohkem metsikutes, väldib n-ö suur muudatusi ja alasid. Eelistame tegeleda pigem lõkke ümber tantsimise kui sellisega, ka mudas püherdamisega, nagu on seadnud eesmärgiks iga teine rahvusvaheline kirjaoskamatute kurtide ja pimedate kogukond.

Paraku, pärast tormilist 2000ndate algust, pärast Garnier, Loreal’ ja Tigi vormivaid juukselakke, pole viimane enam kergete killast. Kui, siis ainult Tiiu Laks ja Margit Tõnson on suutnud siin veel paar korda juuksuri noa alla saada.

Ärge saage must valesti aru – see ei tähenda, et meil väga häid mõtteid ei tekiks ja kirjutada ei oskaks, tõsi, harva. Seda enam tasub rõõmustada, et kui ma viimati ennast kammisin tekitasid peaaegu et jäägitult positiivseid elamusi koguni kaks välja langenud karva – üks kergelt hallikas ning teine veidi pruunikam ja krussis, mis meenutas pigem kõhualust asukat.

Miks mul küll kubeme karv peas oli paneb mõtlema?

Usun ja loodan, et 2009 on mul neid rohkem kui 2008.

Tuuma Tiit , Potsimees

http://www.postimees.ee/?id=97402

Klaviatuurid igaks elujuhtumiks