Kaasaegne tants olümpia alaks!

Esmaspäeval ilmus postimehes üsna kopsakas artikkel eesti kaasaegsest tantsust. Nimelt olid kõige targemad külastanud Uus Tants 9't ning otsustanud koostada põhjaliku ülevaate hetke seisust tantsumaastikul.
Minu esimene reaktsioon oli toimetusse joosta ja teismelise koolimõrvari kombel suurejooneline veresaun korraldada, kuid veidi raha mahunenult otsustasin lihtsalt lipu poolde vardasse lasta.
Neetult kurvaks tegi mind see endiselt üheülbaline lähenemine tantsule kui lavalisele kunstile - tekkis tunne, et mind tahetakse minu enda sünnipäeval maha matta.

Meid tabeldati ja võrreldi omavahel, nagu tegemist oleks CD plaatidega. Kallid kriitikud ja lugejad... kahjuks juba puht statistilistel põhjustel ei elata need tabelid teid kuidagi ära. Neid koreograafe, kes aktiivselt etenduste "tootmisega" tegelevad ( st. neid, kes teevad vähemalt kord aastas ja täispika) saab kahe käe näppudel üles lugeda. Üks Top 10, ja kogu lugu.
Teiseks, kui ühe plaadi tootmise taga on peale muusikute enamasti mitu inimest ( produtsendid, miksijad jne.), siis tantsu lavastuse taga on tihtipeale ikkagi ainult koreograaf. Seega kui teie tabelis on Mart Kangro etendus enne Taavet Janseni oma, siis te põhimõtteliselt ütlete, et Mart on ägedam kui Taavet. See on ju täiesti isiklik rünnak.
Ja üldse: kas me oleme mingid sportlased või? Kes kõrgemale ja kaugemale?!Kui teile nii väga vaja on võrrelge ja tabeldage oma muusikat edasi, seal on vähemalt müüginumbrid taga, meil neid kahjuks ei ole,( ega tule!) aga meie põllult hoidke eemale!
Siis oldi pettunud, et miks ei ole midagi uut. Muidugi kontoritöötajad ootavad iga aasta uut Windowsit ja ongi harjunud pidevalt igasuguseid lisavidinaid installima nii kui vastav ikoonike vilkuma hakkab. Kahjuks ei saa ma ka siin kohal teile vastu tulla.
Meie, teate, ei ole arvutid, meie oleme inimesed.
Endiselt heidetakse ette ka, et nii vähe tantsitakse. Ma ei saa aru, miks meid võrreldakse balletiga? Hallooo?!! Kui nii väga võrrelda tahate millegagi siis teatriga!Palun väga. Ammu oleks aeg. Teatrist kirjutades ei küsi keegi, miks ei tantsita...
Tegemist oleks muidugi üsna vägivaldse võrdlusega - nagu võrdleks fašismi demokraatiaga. (Usun, et iga elava mõistusega ja ambitsioonikas noor nätleja teab kumb on kumb. Vanadega on teine lugu - nemad on õnnelikud, et saavad oma kodulaenu firmapidudel õhtujuhina töötades makstud, excuse my french)
Ma loodan siiralt, et minu siinne sõnavõtt säilitas minu Kanuti Gildi SAALi õiendaja tiitli ning püüan edaspidigi olla selle nime vääriline seda enam, et tantsurahvas avalikus meedias üsnagi tasane on - kehakeelt ju trükki ei lasta...ning ehk on tänase päeva tantsukriitikud edaspidi oma kirjatükkides ettevaatlikumad.

Kus on meie uue tantsu kriitikute «Klaabu» või «Hitler»?

Mitu inimest on küsinud, miks ma enam juukseid ei kammi. Olen vastanud, selleks et jutt viisakalt lõpetada, et pole kammi. Peeglisse vaatamine võtab kogu jõu – palka saan ma ju ikkagi vaatamise eest.

Tegelikult pole see päris aus vastus. Aus vastus on, et... eesti uued kriitikud ei paku jätkuvasti seda, mis aitaks osta korralikku palsamit.

Ei oota Delilah't ega ela kaasa Samsonile, kelle juukseid ta lõikaks. Ei peegelda tänapäeva inimese karvaseid hirme ja paineid. Vähemalt nii, et pilt taskusse ei kaoks või piinlik vaadata ei oleks.

Uuel Tantsul küsis saksa kriitik, miks meil ei ole potisoenguga kriitikuid, kiilakatest rääkimata. Ma ei osanud talle vastata. Või... ei julgenud!

Tõepoolest, kus on eesti kriitikute «Hitler», «Klaabu» või ka lausa «Peata Ratsanik»?

Meie karv elab mugavalt oma väikestes kõrvades ja ninas, vähem või rohkem metsikutes, väldib n-ö suur muudatusi ja alasid. Eelistame tegeleda pigem lõkke ümber tantsimise kui sellisega, ka mudas püherdamisega, nagu on seadnud eesmärgiks iga teine rahvusvaheline kirjaoskamatute kurtide ja pimedate kogukond.

Paraku, pärast tormilist 2000ndate algust, pärast Garnier, Loreal’ ja Tigi vormivaid juukselakke, pole viimane enam kergete killast. Kui, siis ainult Tiiu Laks ja Margit Tõnson on suutnud siin veel paar korda juuksuri noa alla saada.

Ärge saage must valesti aru – see ei tähenda, et meil väga häid mõtteid ei tekiks ja kirjutada ei oskaks, tõsi, harva. Seda enam tasub rõõmustada, et kui ma viimati ennast kammisin tekitasid peaaegu et jäägitult positiivseid elamusi koguni kaks välja langenud karva – üks kergelt hallikas ning teine veidi pruunikam ja krussis, mis meenutas pigem kõhualust asukat.

Miks mul küll kubeme karv peas oli paneb mõtlema?

Usun ja loodan, et 2009 on mul neid rohkem kui 2008.

Tuuma Tiit , Potsimees

http://www.postimees.ee/?id=97402

Klaviatuurid igaks elujuhtumiks

"Ilusa lõpuga lugu" Teater "Mäng"

Igal pool, ütlesin, et käime. Pidage meeles.

********

Assa nuga, sellist intensiivset publikut pole ammu näinud : "Emme tahan koju!"

Kas lasti minna?

"Noway, you little prick, you stay here and watch! "

(Oh, kuidas küll püüd rõõmu valmistada võib hoopis kannatusi tuua)

St. kui mul ei oleks publiku seas nii põnev olnud ma räägiks etendusest. Paraku, aga oli publik vähe elavam ja ajakohasem: "Issi, issi...tahan!"

Tekkisid küsimused:

*

Miks suurte inimeste teatris vastupidi on? Laval käib elu aga publik jäetakse surema?

Elu tuleb sisse alles kui aplausi aeg on ja olgem ausad, eestlastel on kombeks plaksutada kolm korda isegi halva etenduse puhul. Tunnistage ise, et olete puht viisakusest plaksutanud.

Lapsed, näed, ei valeta. Kui on kole onu me nutame, kui igav, siis haigutame ja küsime koju.

Ma ei räägi üldse, et publikut oleks vaja füüsiliselt kaasa vedada ja väntsutada. Ma räägin kontaktist. Kui vahetut kontakti ei taha siis tehke filme.

Kontakt on see kui inimene mõtleb kaasa, naerab seal, kus tal on naljakas (mitte seal kus see nina alla hõõrutakse) plaksutab, kui talle meeldib, ei plaksuta kui ei meeldi.

*

_Laske mul ennast tomatitega loopida palun!

-Sa vahi barbarit!

_Sa vahi laiska näitlejat, kes ei viitsi mõelda! Kes ei viitsi pingutada selle nimel, et mind hüpnotiseerida, kes teeb laval mehaanilisi ja stamp liigutusi.

*****

Need, kes tegelevad lastega, teavad, et kui laps ei naernud tema nalja peale on vaja teha kohe uus...peaasi, et oleks lõbus ja hea...

Need, kes tegelevad suurtega teadku, et suhtlus publikuga vaimsel tasandil on esmaklassilise näitleja tunnus. Las masinatele jääb oma.

Te ei pane publikut kunagi mõtlema nii nagu te tahate, aga ta on juba pingutuse eestki tänulik.

Ma usun, et te peate end kunstnikeks. Oletegi. Tunnistan. Ei ole ainult meelelahutajad.

Paraku etendus ei ole maal. Erinevalt maalist olete (kahjuks :) võimelised tagasisidet vastu võtma ja aru saama. Kole lugu...

(Parem oleks kui ilusa lõpuga, või noh tehke algust vähemalt mulle piisab.)

***

"Ilusa Lõpuga Lugu" (esietendus 13 oktoobril)

Mängivad: Meeli Seermaa või Aiki Põllusaar, Kregor Kraas ja Allan Kress

Idee autor: Indrek Ojari

Etendus sobib vaatamiseks 4-12 aastastele lastele.

"rambo" Kristjan Sarv, NO85

........

Nii, ma pikalt ei viitsi jahuda, seega mõned mõtted seoses etendusega.
Esimeseks miinuseks olid karakterite vähene väljajoonistatus,mis jättis mulje nagu oleks vaadanud mõnda hollywoodi C-kategooria märulifilmi, kus midagi justkui toimub, aga hiljem ei meenu üksi konkreetne tegelane.
Asi võis muidugi olla ka selles ,et ma käisin vaatamas esietendust ja et näitlejad polnud veel piisavalt oma rollidesse sisse elanud.
Ainsana eristus sellest rühmast Jaak Prints, kelle mängitud erinevad tegelaskujud olid tabatud otse kümnesse ja seda ei jätnud publik ka enda teada.
Teise miinusena näen ma lavastaja laiskust mõtet lõpuni viia.
Kui lavastuse tutvustusest loen ma välja, et tegemist on vägivalda ja selle mõttetust käsitleva looga, siis miks pole mul etenduse lõppedes tunne nagu oleks ma oma olematutesse munadesse jalaga saanud ??
Karmid teemad vajavad ka karmi lähenemist, seda enam, et tänane teatripublik on näinud palju veriseid filme , seega teater võiks pakkuda küll teist vaatenurka, kuid mitte mingil juhul läägemat, liiga tinglikku versiooni.
Samas mulle väga meeldis , kuidas oli lahendatud lõpus kummardamise osa. Polegi vaja näitlejatel joosta edasi- tagasi „kardinate” vahel, väike kummardus ekraanil ja asi ants.

"rambo"

Esietendus 8.Oktoober

Lavastaja: Kristjan Sarv

Osades Risto Kübar, Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Jaak Prints, Andres Mähar

"Armastuse valem" Mari Vihmand, Rahvusooper Estonia

............

Käisin ooperis.

Ei. Ei midagi, lihtsalt tahtsin, et te teaksite - me oleme nüüd igal pool. Maa peal. Käime ja vaatame. Kasvame, nagu seened, bakterid või psoriaas isegi. Põhiline söömine toimub seest, aga juba paistame välja ka. Sööme ja kakame. Sõnu ka. Aga sõnadega on vastupidi, ennem kakame siis sööme neid. Hiljem. Ennem armastame. Otsime valemit, siis kalkuleerime, et kas tasub. Armastada, ma mõtlen. Sööma peab niikuinii, ilma ei saa.

x+y=kahtlemata mitu saiapätsi ja piima ka, muidu luud lagunevad laiali ja jalad ei jaksa ooperisse viia ja silmad ei jaksa lugeda:

"...ooper mõtiskleb selle üle, kellele kuulub kõigi poolt jumaldatud staar ja tema armastus, kas igavest armastust on olemas ja mis on selle valem? "

Ooperis ja mõtiskletakse!! Kes suudab sellise lärmi taustal üldse midagi mõelda!

Aga, ei. Tuli mõte. Mitu isegi.

Esimene: no kuulge hästi panete, aga miks nii palju rahvast laval ? Ja miks see kirjaniku tädi seal ees sätendas? Oli seda vaja? Ma mõtlen seda sädelust?

Teiseks, miks eesti keel ei tule välja? Ilus keel ju, a mis värk on? Miks libreto nii tobe oli? Sõnad said otsa, Maimukesekene.?

OK, ma ei hakka nüüd langema. Tegelikult ma olin üllatunud. Mõlemad vaatused vaatasin ära. Süžee oli halb. Tõesti halb. See teema ju ei huvita, ammu enam mitte. Kirjutage "Kroonikale" muusika, tuleb vähe aktuaalsem.

Lavastajale pole midagi ette heita. Proua Kolle võite enda üle uhkust tunda, tavaliselt saavad minu poolt võtta just lavastajad. Lihtsalt vaadake teinekord paremini ette kas teema ikka tõesti korda läheb. Nüüd, ma kujutan ette, on uksed veidi rohkem avali ka.

Saab rohkem öelda kui kök mök.

Äkki isegi mind lastakse lavale. Küll juba mina armastuse valemit tean. Näm -näm

Mari Vihmand «Armastuse valem»
Lavastaja: Liis Kolle

Libreto: Maimu Berg
Muusikaline juht: Arvo Volmer
Dirigendid: Arvo Volmer, Mihhail Gerts

Esiettekanne Rahvusooperis Estonia 17. oktoobril 2008

Kalkulatsioon teemal:"Lõputu kohvijoomine"- Draamateatri etendus

Performance kunstnikel, nagu mina, ei ole kombeks teatrist kirjutada, kuna me ei käi teatris - kalad lihtsalt ei käi kuival maal jalutamas.
Üks päev ujusin ammulisui ringi nagu ikka, kuid lahmisin endale suure konksu suhu ja enne kui arugi sain, avastasin ennast tootmisliiinilt läbimas viimaseid protseduure, valmis muutuma kalapulgaks. Jumal tänatud, et enne sügavkülmast läbi sai mindud, tänu sellele olen ikka kõvasti tuimem kui muidu sägad.
Kuna meid, kalasid, on palju (ja me jätkame paljunemist), tundsin vajadust veidi selgitada olukorda, miks meid teatri külastajate seas üldse näha ei ole. Usun, et nii mõnigi noor näitleja laval tahaks publiku seas näha peale pensionäride, onude ja tädide ka vähe elavama pilguga kultuurisõpru, neid kelle naerutamiseks ei piisa paarist ropust sõnast mõne tegelase suust.
Selleks ma kutsun teid endaga veealusesse maailma!
Draamateater! Wow! Päris näitlejad ja puha, tegemas kõike nagu peab. Nagu teatriteatmikust! Uskumatu! Milline imeline eksootika. Laval oli lavakujundus, kujutate ette! Nagu päris kohvik kohe! Täiskasvanud inimesed mängisid kohvikut. Nii lahe. Isegi mängu koogid oli taga nurgas puhvetis.
Selleks, et ma aru saaks, et tegemist on kohvikuga oli toodud palju toole laudu ja inimesi. Selleks, et ma aru saaks, et ajastud vahetuvad, vahetasid kõik näitlejad pidevalt riideid, kuigi aastanumber seinale projektseeriti. Ettekandjatel olid iga 15. minuti tagant uued põlled ja soengud ka!
Üldse liikus laval palju raha - sebis edasi-tagasi...100 krooni, 500 krooni, 1000 krooni. Päris raha, aga mängu kohvik, imelik.

Hea oli, et näitlejate rollilahendused olid siiski kaasaegsed ja ajakohased, vähemalt senikaua kuni seinal helendas aasta number 1970. Edasi hakati järjest rohkem maha jääma. Etenduse lõpu poole oli 2008 ning laval kummardas 18 näitlejat kostüümid seljas ja publik hakkas järsku plaksutama. Mille peale huvitav? Massipsühhoos? Vajab uurimist. Igal juhul siis tuli minu lemmik koht: kõigile üllatuseks selgus, et see sama tädi, kes garderoobis töötas enne, oli tegelikult ka osaleja. Nimelt hakkas ta kõigile lilli viima. Põnev lahendus igal juhul.
Mõni aeg tagasi rääkis mulle kalamees, et Stanislavski olevat elus. Ma muidugi naersin ta välja - just tähistati 70.ndat surma-aastapäeva! Nüüd ma olen targem, kalamehejuttu peab ikka uskuma. Tema on kahe jalaga maa peal, mina ulbin niisama ringi õndsas teadmatuses sellest, et minust kohe kalapulk vorbitakse...kuldkalapulk ma loodan siiski.

"Lõputu kohvijoomine"

Autor: Madis Kõiv
Lavastaja :Priit Pedajas

Kunstnik: Riina Degtjarenko
Osades: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Ain Lutsepp või Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur.
Kestus: 3h!!!

Esietendus 5. oktoobril 2008 endises Heliose kinos (Sauna tn 7).